3 - Juhani Püttsepp - "Gibraltari laevakoerte ühing"

Teema 26. Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamat
Viimasest "Õpetajate lehest" pärineb lõik, mis võtab ilusti kokku minugi arvamuse raamatust: Autor kirjeldab väikelinnas asuvat vana maja, kus elab kirju kamp üürnikke. Keegi neist pole läbini halb ega ingellikult hea. Anton on nagu Taaniel ja Oskar vanema sugulase hoole all ning olukorraga üldjoontes rahul. Nagu Taaniel ja Sander, igatseb ta omale koera, ja nagu eespool nimetatud, saab temagi peremeheta looma inimeseks. Raamatu sündmused voolavad rahulikult justkui jõgi. Ennäe, polegi huvitav olemiseks tarvis sündmusi kiiresti üksteise otsa lükkida. Looma saatusest lugeda on alati kaasakiskuv ja mõtlemapanev. Nagu ka jälgida „vaeste patuste alevi” värvikat karakterigaleriid.

Just see mõnus väikese koha äratundmisrõõm ja -valu muutiski lugemise nauditavaks. Vahva lugu oli smile emoticon Soovitan!
Raamatu tagakaanel seisab: Mida teha, et saada Gibraltari laevakoerte ühingu liikmeks? Kas selleks peab olema koer või inimene? Juhani raamat viib meid ühte väiksesse linna, kolmekordsesse veidi viltuvajunud majja, sammudest kõmisevasse trepikotta, puuriitu täis õue, kus liiguvad nii sabaga kui ka sabata tegelased. See jutt polegi muinasjutt, vaid kõik need kummalised kujud on pärit meie endi hulgast, kuskilt me lähedusest, hiljutisest ajast. Kui soovite – omast Eestist kahe sajandi vahetusel.
On ka ju teada, et raamatu peategelane koer Saku, oli päriselt olemas. Juhani suur sõber elas kahekümne aastaseks ja oligi tõeline Gibraltari laevakoer.